Ülesanne #3b: Inventuur

Tere noored!

Olen teile väga tänulik, et te helidega otsustasite tegeleda ja seda maailma uurida. Mul tekkisid kohe judinad üle selja, sest minu lemmikteema on helid keskkonnas ja disainis. Helid on miski, mis on meil taustal absoluutselt kogu aeg. Kõik teeb häält meie ümber. Ja nii arhitektuuris kui disainis liiga sageli selle peale ei mõelda. Tehakse midagi ilusat valmis ja pärast see koliseb, sahiseb, krigiseb jne. Materjalidel on kõigil ju ometi oma hääl. Proovige teha eksperimenti, siduge silmad kinni ja las keegi hakkab klassiruumis erinevatele materjalidele koputama ja vaadake, kas tunnete ära millega tegu.
Vaadake vahel, kuidas filmitööstuses helidega manipuleeritakse. Iga väiksemgi kops, praks ja mis iganes, lisab tohutult informatsiooni. Õudusfilmid on hea näide. Ja filmides on need helid sageli just stuudios järele tehtud, mitte kohapeal filmitud nagu mulje jäetakse.
Inimesed on tunnistanud, et kui kusagil ruumis on taustal linnulaul, nad hakkavad tundma metsale omast lõhna. Sageli kasutatakse kohviku helisid, milleks on kohvitasside ja lusikate kilin ja inimeste jutumõmin, taustaks tühjale kohvikule, et peletada tühjuse emotsiooni ja see töötab.
Läbi ajaloo on helidega palju probleeme lahendatud. Näiteks on jaapanlased analüüsinud inimeste käitumist wc-s. Nimelt on nad tuvastanud, et inimesed tõmbavad wc-sse sisenedes vett peale enne kui selleks põhjust on. Ja miks? Nad ei soovi, et nende enda tegevusest tulenev heli välja kostaks ja nii nad tõmbavad vett loputuskastist, et veekohina varjus rahulikult oma asi ära teha. Siinkohal kokkuhoidlikud jaapanlased taipasid, et vett ennast siin ju vaja ei lähe, ainult veekohinat on vaja. Mõeldud tehtud, üleilma tuntud jaapani wc prill-laua küljes on nupp, mille peal kiri "flushing sound" ja sinna vajutades saadki ainult loputuskastivee kohina mitte vett.
Paber on väga huvitav materjal. Tundub nagu iga leht teeks täiesti oma häält. Võite jällegi teha eksperimenti, siduge silmad kinni ja laske kellelgi paberit kortsutada või rebida või kuidas iganes mudida. Las ta proovib seda hästi erinevate emotsioonidega teha. Vihaselt, ärritunult, mõnusalt, uimaselt, õnnelikult, suvaliselt jne. Teie aga proovige ära mõistatada, mis emotsiooniga hetkel tegu on. Paber ütleb teile kohe, mis tujuga inimene teda töötleb :)
Siinkohal veel üks lugu teile pakkuda. Oli kord naine, kellele meeldis õhtuhiljani voodis ajalehte lugeda. Paber aga krabises ja segas naise kõrval magavat meest. Naine piserdas ajalehepaberi veepihustiga kergelt niiskeks, leht enam ei krabisenud, naine sai lehte lugeda, mees magada.
Olen ka kuulnud, et uut autot ostetakse sageli selle järgi, et mis häält teeb sulguv autouks. Kas see on selline kallis, matt ja kume ning vaikne "müts" või valjuhäälne, odav ja plekine kolks.
Olete vahel mõelnud, et kommipaberid ei tohiks krabiseda, vähemalt mitte vanemate daamide lemmikutel karamellikommidel? Miks? Sest need daamid armastavad neid komme teatrietendustel süüa. Keset etendust, otsivad nad kotipõhjast oma kommi, mis on juba lärmakas tegevus, siis krabistavad nad seda kommi sealt paberist välja ning hiljem sunnib neid miski seda paberit veel korralikult siluma ja kokku voltima :) JA SEE KÕIK KRABISEB KOHUTAVALT!

Hästi tore teema.
Lahtiseid ja avatud kõrvu :))
Merike

Tere noored!
Tore, et teie uurimine üllatuse kaasa tõi. Just üllatused ja avastused meid ju uurima kutsuvadki. Teema on samuti põnev, me ikka otsime kohta kuhu istuda. Ja liiga sageli ei ole koht, kuhu maandume, just väga mugav ja mõnus. Tooli näiteks ei ole kunagi mõistlik osta ainult pildi järgi. Tooliga on lood samasugused nagu kingaga. Mõlemat peab saama ise proovida, kuna mõlema puhul on tegemist meie isikliku kehaehitusega, keha vormiga mis on unikaalne. Disaineritel ja arhitektidel on õpingute jooksul kohustuslik projekteerida vähemalt üks tool, kuna tegemist on keeruka ülesandega. See peab olema piisavalt kerge, suhteliselt tugev, kannatama raskust ca 120-130kg ja olema vastupidav, soovitavalt õhuline, hea väljanägemisega ja selle kõige juures ka mugav ehk ergonoomiline. Nagu näete, on ülesanne keeruline. Võiksite ka uurida, mis asendis ja millistes kohtades inimesele üldse istuda meeldib. See on põnev retk.
Kottoolid on mõnusad logelemiseks ja seal saab kirjeldamatu hulk asendeid võtta. Võiksite võtta ette sellise uurimise, mitu erinevat asendit võimaldab kottool? Ja mida nendes asendites kõige parem teha oleks? Kasvõi kooli peal võistlus välja kuulutada, kes jälle uue asendi ja tegevuse kottoolis leiutab. Inimene ei istu kunagi lihtsalt mitte millegi pärast. Ta kas puhkab või mingi tegevus nõuab istumist vms. Ja sellest informatsioonist lähtubki tavaliselt disainer, kui tooli projekteerima asub. Mis on see tegevus, miks seda tehakse, kui pikalt ja mis asendis seda kõige tervislikum teha on.

Jõudu istumisel, kuid vahel tuleks ka seisukohta võtta :)
Merike

Tere noored!
Nii tore kuidas te oma koolist räägite. Te mainite sõna "hubasus" mitu korda ja teil on õigus, see on üks keskkonna olulisemaid omadusi. Võib kujundada ja luua tohutult ilusaid ruume, mis on silmini ilusaid asju täis. Kõik on moodne, sile ja puhas. Aga kui seal ei ole hubane, siis inimesed seda ikkagi kasutama ei hakka. See on ilmselt kool, kuhu te hommikuti minna tahate, kuna seal on hubane ja sõbralik.
Samuti olete loonud seose heleda värvigamma ja õnne vahel. Ka siin on loogikat, heledad värvid meie ümber lisavad ruumi õhku, helgust ja lootust, kuna meil tekivad seosed nende aastaaegadega, mil on palju päikest, on valge ja soe ning inimesed ongi õnnelikumad. Hele ruum tundub ka suurem ja see ei ole mingi hookuspookus, põhjus on lihtne, meie silm sarnaneb natuke fotoaparaadi objektiiviga, mis heledat pinda fokusseerida ei suuda. Ta ei leia ühtegi pidepunkti ehk täppi mille järgi aru saada mis see on ja kui kaugel see on. Seega ei tunneta me heledate seinte puhul nende tegelikku kaugust ja nii tundubki ruum suurem.
Ütlete, et koolis valitseb sõbralik õhkkond, kuna teil on seal erinevad tegevused. Jällegi on teil õigus, nende vahel on väga tugev seos. Parim seltskond on see, kes midagi koos teeb ning selle läbi üksteist tundma õpib. Koos ka juhtub igatsorti toredaid asju, saab nalja, vahel ka nutta. Ja kõige selle käigus tekibki inimestel see nö ühisosa, ühised kogemused, mälestused, naljad, hüüdnimed ja neil on koos hea olla. Mida kindlasti ei juhtu seltskonnaga, kes kõrvuti istudes mobiilis surfavad. Neil jääb vaid selg kõveraks :)
Küll tekitab küsimusi, kes on amatöörid? Saan aru, et neile on loodud erinevaid istumisvõimalusi aga kes nad ikkagi on :)

Jõudu ja rõõmu
Merike