Ülesanne #4b: Reis kooli
Uurige kooli saabumise teekondi.
Rahumäe Põhikool / Rahukas
Merili Anderson
Mina otsustasin lähemalt uurida erinevaid võimalusi, kuidas mina saaksin kooli minna. Täpsemalt öeldes uurisin ma, kui pikk on vahemaa ja kui kaua kulub mul selle läbimiseks:
1. Autoga– teekonna pikkus on 8,3km ja läbimiseks kuluv aeg on 13min.
2. Rongiga– teekonna pikkus on 6,5km ja läbimiseks kuluv aeg on 10min/jalutamisele kulub kokku 15min ja teekonna pikkus on 1,130km .
3. Bussiga– teekonna pikkus on 6,1km ja läbimiseks kuluv aeg on 16min/jalutamisele kulub kokku 12min ja teekonna pikkus on 700m
Sammuti on mul võimalus kasutada kondimootorit ja läbida teekond:
1. Jalgsi– teekonna pikkus on 6,1 km ja läbimiseks kuluv aeg 1h ja 16min
2. Rattaga– teekonna pikkus on 6,1km ja läbimiseks kuluv aeg 40min
Kuid arvestades ilmastikuolude ja teekonna läbimiseks kuluva ajaga, otsustasin ma need variandid kõrvale jätta.
(Kooliruum'18)
Elva Gümnaasium
Harry Richard Treier, Franz Joseph Sinimäe, Heiki Vabrit, Kaimer Fomkin, Sten Martin Sõber
Kooli tuleb rahvas kolmest suunast. Saabutakse jala, vanemate või oma autoga, aga kõige populaarsem liiklusvahend on jalgratas. Ilm pole oluline. (Kooliruum'18)
Elva võiks lisaks metsapealinnale olla vabalt ka jalgrattapealinn. Kui jalgratast kasutatakse nii pori kui lumega, on tegemist juba edasijõudnud, mitte pühapäevaratturitega. Just sellist mõtteviisi, et jalgratas on igapäevane transpordivahend, mitte üksnes spordiks või meelelahutuseks, tulebki kultiveerida. Just rohked jalgratturid motiveerivad linnu tegema korda/looma jalgrattateid, mis kokkuvõttes lahendavad liigautostumisest tekkinud ummikute probleemi ning inimeste vähese kehalise aktiivsuse mure. Sellise asja märkamine ja esiletõstmine on teie poolt väga hea!
Piltidelt paistab, et kohati jääb jalgrattahoidjaid isegi puudu. Tõtt-öelda on tegemist ka kõige kehvemat tüüpi hoidjatega, sest esirattast kinnitades vajuvad rattad tihti kõveraks ja kinnitamine on ebamugav. Parimad on need hoidjad, kuhu ratta saab toetada raamist. Projekti edasine samm võiksi olla analüüs, kui palju on hoidjaid veel puudu, kas saaks parkla lahendada paremini, kas ta on õiges kohas ja mida saaks teha paremini. Lisaks võiks mõelda hoidjate väljavahetamise peale ja ehk saaks ka kuskil tunnis mõelda koos välja kergkatuse, millega rattaid vihma ja lume eest kaitsta? Selline väikevorm võib lõpuks kujuneda kooli visiitkaardiks. Taolise tootearenduse ja ka analüüsi juurde võiks tunde läbi viima ja konsulteerima kutsuda arhitekti/maastikuarhitekti, et saaks kogemustega tegijatelt nõud küsida ning head mõtted koos ellu viia.
Miina Härma Gümnaasium / Härmakad 1
Johanna Ilves, Kelly Kangur, Mindi Käärmann, Marleen Toode
Tavaliselt käin koolis jala, aga vahelduseks otsustasin kooli minna autoga, seega muutus minu tee kooli tunduvalt kergemaks. Oli küll meeldiv, et sain hiljem ärgata ja kodust hiljem lahkuda, kuid sellest hoolimata eelistan siiski hommikuti kooli jalutada. Hommikul kooli jalutamine on minu jaoks oluline, kuna see annab mulle enne pikka koolipäeva energiat.
—Mindi
Otsustasin, et ühe hommiku tavapärasest autoga koolimineku asemel teen seda jalgsi. Jäin ööseks teise linna otsa, ning valisin võõra marsruudi. Aega varusin küllaga, et just oma tähelepanu pöörata erinevate eluhoonete peale. Märkasin palju igavaid paneelkortereid, kuid õnneks ka veidi uuemaid ja huvitavamaid kortereid. Kindlasti peaks mainima, et üsna palju on uuendatuid jalakäijate jm radasid, et lausa lust on kõndida ja ringi vaadata, kui ei pea muretsema aukude või kivi otsa koperdamise pärast.
—Kelly
Esimese asjana teisiti kooli minnes jäi mulle silma, kui pimedad hommikud meil praegusel ajal on, tavaliselt kiiruga kooli minnes seda ei märka. Samuti jäid mulle silma hommikused pikad autode read ning ilus loodus, mis teist teed pidi kooli minnes avanes. Kuna ma ei osanud aega nii hästi planeerida ja liikusin kooli poole tavalisest aeglasemalt, algas mu koolipäev tundi hilinemisega.
-Marleen
Uue marsruudiga läksin bussiga, mis pikendas teed pea 2 kilomeetrit. See oli esimene kord minu elus, kui ma bussiga kooli läksin. Täheldasin, et nüüd liikusin ma osa teest päikesetõusule vastu, kui enne küljega. Kahjuks päikesetõusu ma küll ei näinud, kuna ilm oli pilvine. Märkasin rohkem enda ümber kiirustavaid inimesi, kes ruttasid tööle, kuna olin omale rohkelt aega varunud. Uus koolitee oli huvitav vaheldus, mis andis hoopis teistsuguse pildi hommikuse Tartu kohta.
—Johanna
(Kooliruum'18)
Väga hea lähenemine linnaruumile - muuta oma harjumuspäraseid marsruute, et kogeda linna teisiti (mh tõusva päikese osas!), avastada oma liikumise kiirust ja viise ning ehk leida uus ja palju sobivam koolitee ja minemismeetod. Tähelepanekud linnaruumi osas - uued jalgteed, igavad majadevahelised ruumid, elusloodus, inimesed - on väärt kogemuslik materjal, millest linaplaneerijatel ja -uurijatel on palju kasu.
Selle projekti üks tulemus võiks olla kaart koolimaja lähiümbrusega, kus on analüüsitud erinevate koolitulijate kooli juurde jõudmisi, koolitee turvalisust ja ka põnevust. Selliselt saab selgeks, kas ja kui palju on õpilastel endil ja õpetajatel võimalus oma lähiruumi panustada. Ja alati saab muidugi teha ettepankuid linnavalitsusele.
Pelgulinna Gümnaasium, 9. klass
Koolimaja aken-vaatega koolist välja. Kleebitud koolimaja pildist algas igaühe kodutee. Klaasipinnast sai meie rühma õpilaste kaart. Selgus, et 13.õpilasest elab enamus Pelgulinnas või Kalamajas. (Kooliruum'16)
Urbanistid ehk linnauurijad Kaur Sarv ja Keiti Kljavin:
Tore teistmoodi lahendus! Siin jääb ülesande uurijale kõige rohkem tõlgendamisruumi (aga ega statistikagi midagi vankumatult paika ei paneks nagu selgub eelmistest töödest). Aknale joonistatud kaart oleks ehk veel selgem, kui oleks tehtud kõrgemal korrusel, kust paistab rohkem linna (aga koolimajad pole muidugi tavaliselt tornid ? ) Vahva, et olete tänavanime asemel kasutanud teekonna läbija nime. See annab linnale ja linnakaardile uue, sõbraliku, oma-tundega mõõtme. (Ja kaitseb ka uurimuses osalenute isiklikke andmeid – nagu näiteks aadress). Väga hea töö!
Viljandi Gümnaasium, MF2
Hans Kristjan Kivistik, Indrek Anissimov, Kristiina Kase, Viktoria Siigur
“Uurisime Viljandi Gümnaasiumisse viivaid ning sealt lahkuvaid teid. Iga meie grupi liige tegi oma teekonnast ühe pildi ning kirjutasime iga pildi kohta paar luuletuse rida, mis annavad edasi ka veidike emotsiooni, mis teekonnal valitses.”
Kommenteerivad: Karin Bachmann ja Mirko Traks
Karin Bachmann ja Mirko Traks on maastikuarhitektid. Neil on oma büroo nimega Kino, kus nad kujundavad seda, mida on esmapilgul ehk kiusatus nimetada tühjaks ruumiks majade vahel: platse, tänavaid, mänguväljakuid, parke, sportimis- ja puhkealasid, lavasid, aedu ja veel palju muud. Loomulikult pole need sugugi tühjad, vaid elu ja tegevust täis välieluruumid, nagu Karinile ja Mirkole endale meeldib öelda.
Kino FB